Imperialism, kolonialism ja irredentism mängisid olulist rolli fašistliku Itaalia välispoliitikas. Režiimi eesmärkide hulka kuulusid Prantsusmaa ajalooliselt itaalia (nt Nice'i) ja Jugoslaavia (nt Dalmaatsia) territooriumi omandamine, Itaalia mõjuvõimu laienemine Balkani riikidesse (nt Kreeka) ja Aafrika kolooniate hankimine. Liibüa rahuaretus (1923-32), Etioopia sissetung (1935-36), Albaania sissetung (1939), Prantsusmaa sissetung (1940), Kreeka sissetung (1940-41) ja Jugoslaavia sissetung (1941) osalesid osaliselt Itaalia rahvusruumi lisamiseks. [Kolonialism][Itaalia fašism] |